Banaanikriis: kas banaanid surevad välja või on veel lootust?

0

Banaanikriis: kas banaanid surevad välja või on veel lootust?

Tänapäevaseid lookas puuviljalette vaadates on raske mõelda olukorrale, kus mõnda puuvilja enam ei ole. Paraku on see stsenaarium aga enamgi kui reaalne. Laastava seenhaiguse tõttu on võimalik, et tänasel kujul tuntavad banaanid surevad varsti välja.

See kõlab uskumatult – banaanid on ometi olnud meie toidulaual aastakümneid. Olukord on aga tõsine ning hetkel pole ühtegi teadaolevat viisi, kuidas levivat seenhaigust peatada. California ülikooli taimepatoloogia professor Randy Ploetz, kes avastas banaane tapva seenhaigus, sõnas lausa, et rahvusvaheline banaanitööstus võib välja surra viie kuni kümne aasta jooksul.

Mis kõige hullem, see pole esimene kord, kui banaanid välja surevad.

Gros Michel ehk banaan, millest sa võid ainult und näha

Tänapäevaste täiuslikult kollaste ja kauni kumerusega banaanide näol on tegemist vaid ühe sordiga – selleks on Cavendish, mida on tihti nimetatud ka nö täiuslikuks banaaniks. See on banaan, mille järgi õpivad lapsed tundma, mida tähendab banaan. See on banaan, mis on tihti kollase värvuse parim kehastus.

Kuigi praegu on Cavendish ainus sort maailmas, mida saame poeletilt osta, ei ole Cavendish aga esimene banaan maailmas.

Enne 60-ndaid said inimesed nautida hoopis teistsugust banaani nimega Gros Michel. Need banaanid olid maitsvamad, suuremad, vastupidavamad, kreemisemad ja igas mõttes paremad, kui need banaanid, mida me hetkel teame ja tunneme.

Gros Michel on mõnes mõttes meile kõigile ka tuttav. Näiteks on kunstlik banaanimaitseaine sarnasem Gros Micheli maitsele kui Cavendishile, kuna banaanimaitseaine peamine komponent on isoamüülatsetaat ning just selle aine osa oli Gros Micheli banaanides väga kõrge, samas kui Cavendish on keerukama koostisega ja maitseb vähem nagu puhas isoamüülatsetaat. Banaanimaitseline näts või komm on seega pigem sarnane just väljasurnud Gros Michelile.

Paraku aga suri see liik 60-ndatel peaaegu täielikult välja ühe tohutult jõulise ja ravimatu seenhaiguse tõttu. Just nii tuli pildile Cavendish. See ei maitse pooltki nii hästi kui Gros Michel, kuid esialgu näis, et see sort suutis nö “Panama haigusele” vastu panna.

Gros Michel ei ole küll täiesti 100%-liselt välja surnud, kuid see on äärmiselt haruldane ning seetõttu on selle maitsmise tõenäosus madal. On mitmeid aretajaid ja erinevaid paiku, kus tegeldakse endiselt aktiivselt Gros Micheli elushoidmisega, kuid pole eriti reaalne, et ühel päeval saavad kõik soovijad osta seda banaani poeletilt.

Huvitavat lugemist:  Tervise Arengu Instituut ergutab inimesi suhkrutarbimist vähendama

Saatuslik viga

Cavendish pidi olema banaanide päästja, nö superbanaan, mis paneb inimesi jumaldama banaane veel rohkem ning katab ära tühimiku, mis oleks jäänud maailma pärast Gros Micheli kadumist. Paraku aga tehti Cavendishi aretamisel üks viga. Taimi kasvatati samas pinnases kus Gros Micheli taimigi.

Esialgu arvasid paljud, et Cavendish suudab Panama haigusele vastu panna, kuna taimed kasvasid tublisti samas pinnases. Paraku anti 2008. aasta keskel teada, et Panama haigus on hakkanud ründama ka Cavendishi.

Miks tehakse suur number ühe sordi kadumisest?

Võib-olla mõtlesid juba, miks tehakse nii suur kära ja traagika ühe sordi kadumisest. Asi poleks nii hull, kui Cavendish ei oleks monokultuur.

Nagu The Economist andis teada banaanikriisi teemal, on 95% maailma banaaniekspordist seotud üksnes Cavendishiga. Põhimõtteliselt kõik banaanid, mida sa oled söönud, on Cavendishid.

Tegemist on monokultuuriga, mis tähendab, et iga isend on oma olemuselt põhimõtteliselt teise kloon – kõik taimed on geneetiliselt identsed. Ei mingeid seemneid, ei mingeid probleeme. Iga taim on täiuslik.

Monokultuurina muutis Cavendish tööstuse meeletult edukaks. Sort suudab nädalaid hakkama saada sadamas, iga isend on sarnase suuruse ja kujuga ning kogu tootmine on peaaegu lollikindel. Kõik töötas nagu õlitatud masin. Ainuüksi 11 aasta jooksul 2001 aastast 2012 aastani tõusis eksport 5 miljoni tonni haaval.

Cavendishi suurim tugevus on selle suurim nõrkus. Kuna kõik taimed on geneetiliselt samasugused, tähendab see, et üks viga ning kõik taimed on maamunalt pühitud. Kui üks taim on ohus, on kõik taimed ohus. Cavendish ei suuda end reprodutseerida, kuna monokultuurina on tegemist seemneteta viljaga, kuid see tähendab ühtlasi, et Cavendish ei suuda areneda ja ei suuda endale luua kaitsemehhanisme haiguste vastu.

Panama haiguse teeb kõige ohtlikumaks selle ründemeetod: haigus tabab taime juuri ja läheb otseses mõttes taime sisemusse. See on analoogne sellega, kui putukas läheb läbi su naha ja uuristab tee veresoontesse ning sealtkaudu südamesse.

Huvitavat lugemist:  Yofir keefirijogurt: pettumus või meeldiv maitseüllatus jogurtisõpradele?

On raske kujutada ette haigust, mis on nii ohtlik, et võib maamunalt pühkida ära kõik banaanid, kuna sellest on vaevu meedias räägitud. Ka sellel on oma põhjus. Haigus suudab pinnases elada aastakümneid ning kui pinnas on nakatunud, on peaaegu võimatu haigusest vabaneda. Panama haigus ei levi kiirelt ja jõhkralt – see on vaikne ja väga pikaajaline haigus, kuid pole just eriti uudisväärtuslik kirjutada teemal “aastakümneid leviv haigus võib kunagi tulevikus banaanid kaotada”.

Selleks ajaks, kui on selge, et pinnases on selle seenhaigusega probleem, võib juba terve istandus olla mõjutatud. Kui haiguse teema jõuab uudiste esilehtedele, on juba liiga hilja, et midagi selle osas ette võtta.

Sama raske on ette kujutada, et haigus liigub kontinendilt kontinendile niivõrd kiiresti, kuid teine probleem on seenhaiguse meeletult kerge “liikumine”. Piisab vaid sellest, kui astud saapaga pinnasesse, lähed lennukile ja astud teises riigis maha sama saapaga või kui seenhaigus leiab oma tee kaubaalusele, mis transporditakse ühest riigist teise. Seepärast ei ole isegi karantiin eriti tõenäoline lahendus, kuigi seda on praktiseeritud siin ja seal ning see on endiselt üks tõhusamaid meetmeid haiguse kontrollimiseks.

Haigus on levinud juba Aasiasse, Austraaliasse, Aafrikasse ja Lähis-Idasse. Kuigi Lõuna-Ameerika on veel haigusevaba, on see vaid aja küsimus, millal see juhtub. Kui haigus jõuab Ecuadori, Costa Ricasse ja Colombiasse, kes on maailma kolm suurimat banaanide eksportijat, võivad tarbijate poolt palavalt armastatud kaunid kollased Cavendishi banaanid mõne aasta jooksul muutuda haruldaseks ja kalliks delikatessiks.

Mida saaks veel teha?

Hetkel on ainus viis haiguse vaka all hoidmiseks panna nakatunud banaaniistandused karantiini kohe probleemi ilmnemise alguses ja tagada, et uued taimed on haigusevabad. Kord, kui seen saab hoo sisse, on seda peaaegu võimatu peatada.

Ainus, mis hetkel aitab, on aretada sort, mis on veel vastupidavam igas mõttes, kuid oleks samas Cavendishile sarnane.

See viimane punkt valmistab kõige rohkem peavalu, kuna tarbijad on harjunud banaanide kollase kurvilise välimusega. Mida teevad tarbijad siis, kui banaan on näiteks pruuni värvi ja piklik? Olemas on küll sadu erinevaid metsikuid banaanisorte, kuid paljud sordid on niivõrd erinevad Cavendishist, et hetkel ei ole isegi mõeldav selliste sortide tootmine mastaapselt. Mõned sordid ei kannata transporti, mõnda tuleb enne söömist küpsetada nagu oli kirjutatud Huffington Postis.

Huvitavat lugemist:  Talleggi tibuskandaal paneb inimesi mõtlema boikoteerimisele

Ehkki võib loota, et muudatust tervitatakse avasüli, jääb alles oht, et banaanitööstus saab suure tagasilöögi. Kui banaanitööstus kukub kokku, on selle tulemuseks muu, kui üksnes maitsva vilja kadumine poeletilt. Cavendishi banaanid on hädavajalik toidu- ja sissetulekuallikas enam kui 100 miljonile inimesele kogu maailmas.

Enamus banaane on kasvatatud väikefarmerite poolt, kelle jaoks on banaanide müümine ainus sissetulek. Cavendishi väljasuremine ohustab kõiki neid inimesi ja muudab vaesete piirkondade elukvaliteedi tänisest veel hullemaks.

Mida õppida banaanikriisist?

Isegi, kui aretuse teel suudetakse välja töötada banaan, mis elaks üle kõikvõimalikud haigused, on banaanikriis hea meeldetuletus banaanitööstuse haavatavusest (ja kõikide monokultuuride baasil toimivate tööstuste haavatavustest). Mida rohkem mitmekesisust, seda vähem on võimalus, et sellised kriisid üldse saavad tekkida.

Tõsi, Cavendishi tootmine oli lihtne ja “kuulikindel” valik, kuid praegune banaanikriis näitab paraku, kuidas ühe taime tugevus on selle suurim nõrkus. Kui ehitada kloonide armee, siis on vaja ainult ühte väikest nõrkust, et kõik kloonid maha võtta. Sama kurb tõde kehtib hetkel banaanide kohta.

Seega on ettevõtted valiku ees. Kas muuta liigivalikut rikkalikumaks? Või kulutada ressursse tugevama ja vastupidavama taime aretamisele? Tarbijad armastavad Cavendishi, kuid kas selle tootmine ja töötlemine on mõttekas, kui seda on nii raske elus hoida?

Lisalugemist banaanikriisi teemal:

Jaga sõpradega!


JÄTA OMA ARVAMUS

Sisesta oma kommentaar!
Palun sisesta siia oma nimi